11. päev

Pärast hullumeelset sõitu Gruusia parematel ja kehvematel teedel sai Gruusia-Vene piir ületatud.


Tagantjärele tundub, et liikluseeskirja pole veel gruusia keelde tõlgitud.

Lehmadest ei hakka enam pikemalt rääkima, neid on kõikjal teedel ning isegi keset kiirteed paarituvad pull ja lehm enam ei üllata.

Muus osas on liiklus aga pehmelt väljendudes haige.
Kiirusepiirangud ei koti kedagi, pigem on kohalikel komme asula vahel lennata ning kiirteedel uimata.

See omakorda põhjustab möödasõite ka kõige ohtlikumates paikades, pimekurvides, kitsastes tunnelites, pidevjoonega, ristmikel jne.
Kaherealisele teele tekitatakse vaevata kuus sõidurida ning vastassuuna masinad pressitakse lihtsalt teepeenrale.

Vaheletrügimist kohtab kõikjal, isegi piiripunkti järjekordades, kus kuidagi kiiremini edasi või mööda ei saa. Aga ikka vaja pressida.
Seda rahvast pole tõepoolest erilise arunatukesega õnnistatud...

Signaalitatakse ja vilgutatakse tulesid samuti nagu jumal juhatab, närvid on sajandeid kuumuse käes elanutel vist täiesti läbi kärsanud.
Meil käis peast läbi veel mõnigi teooria, et miks Gruusias niimoodi tegutsetakse ja käitutakse, eelnev oli neist kõige viisakam versioon...

Võmmidest pole Gruusias kah mingit tolku, need kihutavad sama ajuvabalt või siis passivad lihtsalt niisama puude varjus.

Puude varjus istumine ongi üks Gruusia kultuuri eripärasid.
Tundub, et meestel pole selles riigis midagi tarka teha - varahommikul istutakse teeserva puude vilusse ning lastakse sedasi päeval mööda veereda, autosid ja inimesi jälgides. Selle tempoga Gruusia küll euroliitu ei jõua...

Bardakist, mis Gruusias valitseb, võiks palju kirjutada. Ning aastatega ei paista asjad sugugi paremuse poole liikuvat.


Enne piiriületust plaanisime end Batumist korralikult välja magada.
Tutkit.
Poole öö peale selgus, et olime laagri üles löönud kohaliku diskoteka kõrvale.
Mistõttu öö läbi kestnud tümakas peksis viimasedki kirbud kasukast välja ning enamik magada ei saanud.
Kohalikel ju komme, et kui muusika mängima panna, siis ikka maksimumi peale, nii et peksab viimsegi aru peast välja.


Paistes silmade ja väsinud olekuga turnisime masinatega hommikul mäetipul asuva Sameba kirikuni.
Veidi aega imetlesime vaadet Kazbekile, misjärel närvesööv ja kohalikku kisa täis piirijärjekord ootas.


Nüüd taas Põhja-Osseetias ja üritame Abhaasiasse siseneda. Kui see ei õnnestu, suundume väikese ringiga Tsetseenia poole.


--------
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.kaukaasia2014.blogspot.com