12. päev

Põhja-Osseetia.
Kontrollpunktid, kindlustatud rajatised teede ääres, pidev võimude poolne jälgimine ja dokumentide registreerimine eri punktides.
Vaevumärgatavad jäljed kunagisest sõjategevusest - elumajad puha uued ehitised, mitte vanad lobudikud.
Muus osas aga nagu ülejäänud Venemaa ikka, ei midagi märkimisväärselt uut selles riigikeses.

Ingusseetia.
Algselt ei saanud me sinna piiritsooni tõttu, mille lubasid meil polnud.
Vladikavkazi kaudu minnes pääsesime aga ilusti läbi, ainult taaskord kontrollpunktid iga paarisaja meetri järel.
Ning politseinikel sauade asemel käes automaadid.
Üldmulje Ingusseetiast sama, mis Põhja-Osseetia puhul - kuid uusehitisi veelgi rohkem (veel lähemal Tsetseenia piirile ju).

Tsetseenia piir.
Ei märganudki kui üle olime.
Aru saime alles siis kui tänavad Kadõrovi nime kandma hakkasid.

Suurtelt trassidelt maha pöörates ning laagripaikasid otsides sõitsime külades, millest alles vaid täpp ja nimi kaardil ning sügavad mürsulehtrid külade asemel.


.........JA SIIS..........


Hüppasid võsast välja relvastatud mehed.

Marguse auto peatati, relvad suruti näkku, teised käsutati samuti kaugemalt kohale.

Laigulises vormis karmid tsetseeni võitlejad ümber autode, eestlased kergelt närviliste nägudega sealsamas.

Neil ei tee ju vahet ka, kas sõdurid, piirivalvurid, politsei või bandiidid. Eraldusmärke polnud, ainult laiguline vorm, mustad särgid, relvad...

Otseselt päid maha võtma ei hakatud, relvade kontsentratsioon maasturite ümber oli aga parajalt suur.

Vennad väga ähvardavate ilmetega enam ei olnud, aga teadmatus oli parajalt suur...ning hakkas ka hämarduma...närvipinge kasvas......

Vahepeal said võitlejad mõned ekspeditsiooni t-särgid, kuigi pilkude järgi tahetuks vist palju rohkemat.

Läks veel pea tunnike, siis ilmus ninamees välja.
Tema sabas sõitsime kordonisse, kus toimus "sõbralik vestlus" uurijaga.
Teisisõnu - ülekuulamine.

Näppe sahtlite vahele ei löödud, aga taaskord teadmatus...
Vähemalt oli nüüdseks selge, et tegu ametiasutusega ning halvemal juhul pannakse plate peale või tuleb maksta.

Ahjaa - põhjus meie kinnipidamiseks oli, et sisenesime piiritsooni ja väidetavalt mingid õppused seal ka käisid.
Kuigi need õppused käivat juba aastaid, meid kinni pidanud mehed olnud metsas ka juba pikki aastaid veetnud.

Pluss veel see, et turnisime masinatega sisuliselt miiniväljal.

Ja lõpuks, pärast kogu seda ülekuulamiste ning ootamiste protsessi, veeresime kordonist taas välja.
Seekord läks õnneks, isegi aluspesu ei pea pesema...aga ehmatus oli korralik...närvipingest rääkimata...


Pesust ja riietest rääkides, siis kohalike tavade tõttu on meestel pikad püksid jalas, naistel pikad seelikud ja pearätid.
Temperatuur aga on +35.
Üleliigsetest kilodest peaks ruttu lahti saama sedasi...

Ekspeditsiooni naispoolel poeb juba kerge paanika hinge - ei tea, kas ikka pääsetakse koju või röövitakse ära või vahetatakse lammaste vastu.
Tsetseenias iseenesest peaks ses osas olukord kontrolli all olema, piisab pearätist ja alandlikust olekust.

Dagestan aga on eelinfo osas suht "must maa".
Sealsed kombed, traditsioonid ja kohalike kärsitus võõramaalastega (eriti blondide naistega) suhtlemisel tekitavad mõningast muret.


Aga üldiselt, arvestades esimese Tsetseenia päeva seiklusi, siis igav meil ei paista siin hakkavat...


--------
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.kaukaasia2014.blogspot.com